Varia

„Death Stranding: Director's Cut“ – parim PlayStation 5 mäng neile, kel meeldivad pikad jalutuskäigud 

Sten Kohlmann, 24. september 2021 09:32
Foto: Kojima Productions

Aastal 2019 ilmunud „Death Stranding“ oli kõike muud kui tavapärane. Klassikalise maailma päästva püssikangelase asemel juhtis mängija näiliselt täiesti tavalist kullerit, kelle eesmärgiks rasked pakid sihtpunkti toimetada. Muidugi peitus pealiskaudse pinna all palju enamat.

Pakivedamisest sai postapokalüptilise Ameerika ainus pääsetee. Teose peategelase Sam Porter Bridgesi (keda kehastab Hollywoodi staar Norman Reedus) õlule langes hiiglaslik kohustus – ühendada terve riik kõikehõlmavasse võrku. Põhimõtteliselt sai temast korraga nii fiktiivse Omniva kui ka Telia esindaja.

Esialgu PlayStation 4 konsoolile jõudnud teos (aastal 2020 said rõõmustada ka PC omanikud) ei olnud kohe kindlasti igaühele. Mäng oli küll pungil igasugustest kummalistest ja põnevatest mehaanikatest, ent üleüldine kogemus – punktist A punkti B jalutamine – võis paljude jaoks igavaks jääda.

Värskelt PlayStation 5 peal ilmuv „Death Stranding: Director's Cut“ suurejoonelisi muudatusi ei tutvusta. Jätkuvalt on peamiseks ülesandeks jalutamine, kaaslaseks seljal asetsevad kastid ning vööl rippuvad varusaapad ja muud abivahendid. Aeg-ajalt tuleb hiilida „hingede maailmast“ pärit hõljuvate mustade kogude vahel ning kui nad su kätte saavad, sa plahvatad. Postiljonide igapäev.

Kuigi suur osa mängust kulub jalutamisele, tuleb aeg-ajalt ka vastaseid ohutuks teha. Et oskused rooste ei läheks, on selleks ette nähtud virtuaalsed harjutamistoad.

Foto: Kojima Productions

Isegi nn „sillabeebide“ müsteerium ei paku enam huvi, kui tegelaste vestluse põhifookuseks on nende töökord. Võttes arvesse, et me räägime praegu konteineris sulistavatest imikutest, kelle ülesandeks teispoolsusest pärinevaid olendeid avastada, on tegemist üpriski karmi puudujäägiga.

Kriitikanooltest hoolimata suudab „Death Stranding: Director's Cut“ originaalversioonist kaasahaaravam olla. Pakett on saanud igasuguseid pisikesi uuendusi, mis pakivedamist hõlbustavad, alustades robot-abiliste ning lõpetades suurte pakikahuritega. Siit-sealt leiab ka näpuotsaga märulit või võimaluse autoga aja peale võidu sõita. Samas ei ole nende elementidega kokkupuutumine kohustuslik ning kõike saab teha vanaviisi – jalutades.

„Maailma päästmine võib oodata, mul on vaja mõned kiiremad ringid teha!“ – Sam Porter Bridges, tõenäoliselt.

Foto: Kojima Productions

Visuaalselt näeb „Death Stranding: Director's Cut“ fantastiline välja. Siiski pole tegemist enneolematu saavutusega, kuna juba PS4 suutis ekraanile manada äärmiselt detailse graafika. Suurimaks tõmbenumbriks on hoopiski PS5 jätkuvalt võrratu DualSense puldi omadused!

Taaskord saab kasutaja enda sõrmede all tunda peaaegu igat kivi, mis Sam Porter Bridgesi saabaste alla jäävad. Päästikud lähevad pingesse, kui konarlikul maastikul tasakaal kaduma hakkab ning pinge tugevus sõltub Sami koorma kaalust. Kõik see omakorda aitab mängu sisse elada. Lisaväärtuse annab muidugi ka 3D audio olemasolu.

Kui naasta korraks teose kitsaskohtade juurde, tuleb vestlusesse kiskuda ka hiljuti ilmunud „Ghost of Tsushima: Director's Cut“. Kuna mõlemad mängud pärinevad PlayStation 4 pealt, omavad need ka võimalust vanu salvestusi üle tuua.

Kui aga „Ghost of Tsushima“ puhul oli tegemist ühe nupuvajutusega, siis  „Death Strandingu“ puhul on tagasi toodud tüütud lisasammud, mistõttu tuleb esmalt tööle panna PS4 versioon, seejärel salvestused pilve laadida ja alles siis PS5 peal need ülevalt kõrgelt taaskord maa peale tuua. Kuuldavasti võivad pooleliolevad tegevused seda protsessi takistada. Uusi mängijaid kõnealune probleem muidugi ei puuduta. Väikesed võidud elus.

Vahel nopitakse pakiautomaatidest välja karpe, mida oleks justkui jalgpallina kasutatud. Nüüd aga tekib kahtlus, et ehk eksisteerivad mängus nähtud pakikahurid ka reaalses maailmas.

Foto: Kojima Productions

Paberil on „Death Stranding: Director's Cut“ ideaalne. Teos näeb ilus välja, töötab laitmatult ning ei riiva kõrvu. Lisaks kubiseb mäng erinevatest veidratest pisidetailidest, mille avastamine on osa lõbust. Siiski ei ole muutunud tõsiasi, et see ei sobi igaühele.

Kelle jaoks virtuaalses looduses jalutamine meeltmööda, sel tasub mängu poole pilke heita. Kes tahab kehastuda märulikangelaseks, peab leidma leevendust mujalt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee