Varia

ARVUSTUS*: „Returnal“ väärib kohta PlayStationi mängude kõrgklassis 

Sten Kohlmann, 3. mai 2021 09:48
Foto: Housemarque / PlayStation
Ärkan võõral planeedil suitseva kosmoselaeva kõrval. Pardas on suur auk, mõned meetrid eemal põleb lennumasina parem mootor. Ajan end jalule ning kõnnin läbi eemal asetseva suure ukse. Teisel pool ootab mind elutu keha, mis näeb välja... nagu mina?

Haaran tema kõrval lebava püstoli ja astun läbi järgmise ukse. Seisan vastamisi hiiglasliku koletisega, kes asub kohe agaralt minu poole energiakuule laskma. Üritan vastu panna, ent juba üsna pea heidan hinge. Ärkan võõral planeedil suitseva kosmoselaeva kõrval. Pardas on suur auk. 

Soomlaste kvaliteedimärk

Just selline on Soome mängustuudio Housemarque'i poolt loodud kolmanda isiku vaates roguelike märulimäng „Returnal“, mis saadaval vaid PlayStation 5 konsoolil. Teose mängitavuse idee on lihtne – tulista, põikle, avasta, sure ja õpi oma vigadest, et järgmisel korral veelgi kaugemale jõuda. Kiired refleksid ning toimetulek pinge ja stressiga on su suurimateks abivahenditeks.

Soomlaste märul on nende rahvuse loiule stereotüübile ebaomaselt kiire. Selene silkab tasemete vahel nagu tippsprinter, ent omab maratoonari võhma. Liikumisel tuleb kasuks ka selja peale kinnitatud rakett-tõukurid, mis aitavad keerulistest olukordadest kiirelt väljuda. See kõik tundub fantastiline.

Tulevahetused Atropose pinnal on hektilised ning vaenlaste hulk muljet avaldav. Leidub nii näokombitsatega koerkoonlasi, lendavaid kaheksajalgu, energiakilbiga kaetud kuulipritse kui ka otse õudusunenägudest välja rebitud hiiglaslikke olendeid, kes pool ekraani enda alla vallutavad. 

Muidugi ei puudu mängust veelgi suuremat väljakutset pakkuvad bossivõitlused, mis võivad korralikult aega võtta. Seda suurem on aga joovastus, mis peale nende alistamist vallandub!

Rääkides tulistamisest – tegemist on elemendiga, mis toob suurepäraselt esile DualSense puldi omadused. Nimelt on igal relval kaks laadi: tavapärane kuulivalang ning vaid aeg-ajalt kasutatav võimsam lask.

Housemarque'i DNA ilmutab end igal võimalikul hetkel. Nii mitmedki stuudio teosed kuuluvad nn kuulipõrgu žanrisse, mis tähendab, et ekraan on värvilistest energiakuulidest tulvil.Foto: Housemarque / PlayStation

Tolle viimase kasutamiseks tuleb vasak päästik täielikult alla laadida, üldjuhul tuleb seda aga sihtimiseks keskel hoida. Parema päästiku alla on peidetud aga võimalus enda relva energiat kiiremini taastada. Kõnealused süsteemid vajavad harjumist, ent lisavad teosele ohtralt isikupära.

Erinevaid relvi pole just ääretult suures koguses, ent variatsioon on olemas. Kaasa aitab ka asjaolu, et arsenali puhul kehtib samuti suvalisuse element. Nimelt omistatakse neile erinevaid omadusi, mis võivad (ent ei pruugi) abiks olla. Tagatipuks on Selene'il tulirelvade kõrval abiks ka energiamõõk.

Lisaks kõiksugustele ressurssidele ja leitavatele-ostetavatele abivahenditele (osad aitavad elusid taastada, teised manavad hüpates esile vaenlaseid kahjustava energiavälja) leidub Atroposel hulgaliselt parasiite, mis Selene'i külge kinnitudes teda nii abistavad kui ka kaikaid kodaratesse viskavad.

Näiteks võib parasiit anda võimaluse edaspidi maailmast rohkem abivahendeid leida, ent röövib mängijalt paarikümne protsendi ulatuses löögitugevust. Kuigi esialgu võib kahjutegev faktor kaalukausil liigselt võimu võtta, saab mängu pidev muutumine pikemas perspektiivis olukorra mängija kasuks pöörata. 

„Returnal“ pakub mängijale avastamiseks kuute erinevat maailma, mille ruume iga kord mängijale suvalisuse alusel kuvatakse. See tähendab, et vahetuvad tubade järjekorrad, nendes leiduvad relvad, ressursid, abivahendid ja vastased. Siiski jääb tubade ülesehitus samaks, mistõttu on iga mängukord küll unikaalne, ent samas veidralt tuttavlik. Aja möödudes avanevad ka otseteed, mis lubavad alasid kiiremini läbida.

Loole tasub võimalus anda

Kuigi näiliselt laseb „Returnal“ hiilata eelkõige enda viimseni lihvitud mängitavusel, tasub teose narratiivile võrdväärselt tähelepanu pöörata. Esmajoones ei pruugi loo eksistentsi tähelegi panna, ent see on olemas. Tasub ainult silmad avada.

Audiopäevikud sukelduvad enamasti eelnevate Selene'ide katsetustesse korduvat tsüklit lõhkuda, üksikisikuvaates aset leidvad majastseenid kompavad naise psüühikat. Lisaks leiab naine maailmast kohalike (nüüdseks elavate seast lahkunud) elanike kirjatükke, mis annavad aimu, kuidas Atroposest surmalõks sai.

Atropos on täis koletisi, kellega ei tahaks pimedal ajal kohtuda. Ja olgem ausad, ega nad päevavalgelgi ligitõmbavamad pole...Foto: Housemarque / PlayStation

Narratiiv on sünge, intrigeeriv ja taotuslikult lahtine, andes mängijale võimaluse ise järeldusi luua. See ei pruugi järgida harjumuseks saanud tavapärast formaati (mängitav sektsioon-vahevideo-mängitav sektsioon-vahevideo), ent on sellest hoolimata äärmiselt tugev. Tuleb lihtsalt ise pisut vaeva näha.

Visuaalselt on tegemist suurepärase teosega, mis suudab PlayStation 5 omadusi ideaalselt ära kasutada. Laadimisajad olematud, erinevate alade vahel liikumine välk-kiire, kaadrisagedus stabiilne (märkasin küll käputäit momente, kus uksest läbi minemine Selen'i millisekundiks halvas). Pildiline külg on mitmekülgne ja terav. Selene'i kostüüm määrdub vastavalt olukorrale ja keskkonnale, samal ajal saad aga soovi korral üle lugeda kõik niidijooned ta pükstel.

Heliline külg on samuti tasemel. Mäng kasutab oskuslikult ära 3D Audio efekte, mis tähendab, et klappidega mängides on ülilihtne selgeks teha, kus poolt oht varitseb. Relvad pauguvad mõnusalt ning taustal tiksuv muusika komplementeerib ekraanil toimuvat. Häälnäitlemine on esmaklassiline – Selene'i häälest kostub vahel hirmu, vahel teadlasele omast uudishimu.

Probleemid on imepisikesed

Aga kõik pole kuld, mis hiilgab. On aeg rääkida mõningatest miinustest. Näiteks on maailmas leiduvad ressursid eristatavad värvide poolest, vähemalt teoorias. Praktikas tuleb osade asjade puhul neile külje alla pugeda, et teada, kas vaatad sinist, lillat või teist tooni lillat elementi.

Ka on teosele juba ette heidetud seda, et üks läbimängimine võib venida liiga pikale ning vahepeal oma progressi salvestada pole võimalik. Tasub märkida, et siinkirjutaja on teose alla matnud umbkaudu 27 mängutundi, ent pole seni veel lõppu jõudnud. Seetõttu ka tärnike pealkirjas.


Pisivigadest hoolimata on „Returnali“ näol tegemist suurepärase videomänguga, mis on väärt su aega ja raha ning mida kõlbaks panna samale pulgale teiste legendaarsete PlayStationi eksklusiivseeriatega.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee