Varia

MULJED: PlayStation 5 uus eksklusiivmäng „Destruction AllStars“ on lihtsalt okei 

Sten Kohlmann, 4. veebruar 2021 13:01
Foto: Lucid Games Limited / PlayStation
Oleme juba varasemalt kirjutanud sellest, et uue konsooli turule toomise üheks olulisemaks aspektiks on niinimetatud avapaugumängud. Need on teosed, mille peamiseks ülesandeks mängijatele tegevust pakkuda seniks, kuni areenile astuvad tipptegijad.

Sony esialgne plaan nägi ette, et ka „Destruction AllStars“ hakkab PlayStation 5 peal täitma eelnimetatud tühimikku. Siis otsustati mäng aga ootamatult edasi lükata, et see hiljem PlayStation Plus teenuse kaudu inimesteni toimetada. Ja teate, tegemist oli äärmiselt targa otsusega, sest kõnealuse teose eest 80 € välja käia olnuks lausa kriminaalne!

Kirjutamise hetkel on teoses neli erinevat mängulaadi, milles üle võrgu teiste inimestega mõõtu võtta. Kaks neist on tiimipõhised, kaks aga „igaüks enda eest“ põhimõttel toimivad. Soololaadides ootab ees „Mayhem“ ehk kõige tavalisem romuralli, kus jagatakse punkte selle eest, kui vastaste sõiduvahenditele piisavalt kahju teha. 

Samuti üksikutele huntidele mõeldud „Gridfall“ on sarnase põhimõttega, ent seal on panused suuremad. Nimelt pudeneb areen pidevalt koost ning aina kahanev ring tähendab, et võita saab vaid üks. Pikema testimise tulemusena osutus just see neist kahest põnevamaks mängulaadiks.

Foto: Lucid Games Limited / PlayStation

Tavalise romuralli kahjuks rääkis asjaolu, et suurem osa matšidest möödus kellegi jahtimisel ja siis neist napilt mööda sõitmisel. Areenid on pisut liiga suured, mistõttu on rahuldav plekimõlkimine tihtipeale nagu kuuvarjutus – ihaldusväärne, ent harv! Seetõttu tundus „Gridfall“ konkreetsem, kuna teiste rammimine jäi tahaplaanile.

Tiimipõhiste mängude seas on kindel võitja „Carnado“. Ka siin tuleb rammimisega tegeleda, selle eest jagatakse mängijale punkte. Et need aga lõplikult enda meeskonna kontole teenida, tuleb oma autoga sõita areeni keskel asuvasse tornaadosse. Tegemist on lustaka laadiga, kus võitmine muutub teisejärguliseks ning esiplaanile jääb ümbritseva kaose nautimine.

Mängulaadidest viimane, „Stockpile“, on vaieldamatult kõige nõrgem. Keskendub see eelkõige mängumehaanikale, mis lubab sul autost väljuda, eesmärgiga koguda mutrikesi. Seejärel tuleb need viia ühele kolmest kaardil asuvats punktist ja nende abil see enda meeskonna valdusesse võtta. Tegemist on „Destruction AllStarsi“ tõlgendusega populaarsest CTF mängulaadist, ent kahjuks on see pisut segane, igav ja üheülbaline.

Foto: Lucid Games Limited / PlayStation

Lisaks võrgus möllamisele on võimalik enda oskuseid ka üksinda arvuti poolt juhitud tegelaste seltsis lihvida. Tagatipuks eksisteerib ka üksikmängulaad, millega kaasneb äärmiselt õhkõrn narratiivilaadne toode, ent vaid üks neist on tasuta saadaval ning ülejäänud mikromaksete eest lunastatavad.

See tõstatab kohe küsimused – kas loopõhised väljakutsed olid esialgsete plaanide kohaselt lahtilukustatud, või oleks 80 € välja käinud inimesed need samuti pidanud n-ö juurde ostma? Ning kuidas lahendatakse „Destruction AllStarsi“ eest tasumine siis, kui see paari kuu pärast PlayStation Plus teenusest kaob?

Kuniks me ülalolevatele küsimustele vastuseid ootame, räägime elementidest, mis mulle meeldisid. Selleks on mängu karakterid. Teos on nimelt üles ehitatud kangelaste süsteemile. Mängija valib endale meelepärase tegelase, kellel on oma unikaalne oskus ja samuti ka talle omaste võimetega auto.

Näiteks suudab mõni karakter nähtamatuks muutuda, teine aga poetab areenile pomme, kolmas pimestab vastaseid. Seda kõike muidugi siis, kui ollakse jalamees ja otsitakse uut autot, mis asendaks toda, mis just sekund varem õhku lendas. Autod aga suudavad endale ette manada kas võimsa kaitsekilbi, teistest mõõga kombel läbi rammida või jätta endast maha tuleribad, mis teistele sõitjatele tuska tekitavad.

Karakterid on kõik äärmiselt unikaalse disainiga ning kuigi osad neist põhinevad nüüdseks juba kulunud klišeedel ja stereotüüpidel, on valik siiski lai ning rikkalik (kokku on neid 16). Nende disainid on meeldejäävad, animatsioonid aga sujuvad ja pulbitsevad iseloomust.

Foto: Lucid Games Limited / PlayStation

Visuaalselt on mäng kena, ent pisut ehk liiga värviline. Kõik karjub ekraanilt vastu, mistõttu on vahel raske aru saada, kas auto, mida rammid, kuulub vaenlasele või sattus ohvriks tiimikaaslane. Ka erinevad punktisummade mõõdikud, kaardid ja muu abistav info võib aeg-ajalt kaduma minna. Iroonilisel kombel ei suuda areenid üksteisest väga eristuda. Õnneks on vähemalt kaadrisagedus stabiilne ja sujuv.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee