Varia

MULJED: „Marvel’s Avengers“ pole lustakas möllumäng, vaid hingetu toode 

Sten Kohlmann, 24. august 2020, 11:18
Foto: Crystal Dynamics / Square Enix
Vaid mõned aastad tagasi oli Marveli filmiuniversum üks popkultuuri kõige olulisem osa. Aastatepikkune saaga sai lõpu mulluse suurejoonelise linateosega „Avengers: Endgame“, mis purustas nii rekordeid kui ka filmiseeria fännide südameid. Leidus vähe inimesi, kes poleks teadnud Tasujaid. 

Aeg oli küpsemast küpsem, et välja anda ka videomäng, mis keskenduks meie planeedi võimsaimatele kangelastele. Nüüd, enam kui aasta aega hiljem on meieni jõudmas „Marvel’s Avengers“, mille beetaversiooni augustikuu eelviimasel nädalavahetusel proovida saime. Kahjuks peab aga nentima, et  lõbusa videomängu asemel on valmis vorbitud üks hingetu toode.

Tegemist on kolmanda isiku vaates märuliga, kus mängija saab kehastuda erinevateks Marveli kangelasteks. Beetaversiooni on jõudnud teose avalevel (mida meile varasemalt videoformaadis on tutvustatud) ning käputäis uusi, seninägemata tasemeid. Avalevelis saab kätt proovida kõigi viie kaanestaariga: Thor, Raudmees, Kapten Ameerika, Hulk ja Must Lesk. Hiljem liitub nendega veel ka teismeline Kamala Khan.

Teost on võimalik üle neti koos sõpradega mängida, üks sessioon mahutab kuni neli inimest. Üksinda missioone ette võttes täidetakse ülejäänud kohad arvuti poolt juhitud tegelastega.Foto: Crystal Dynamics / Square Enix

Samal teemal

Kuigi võitlusstiil varieerub vastavalt tegelasele, on üleüldine tunnetus siiski sama – iga Tasuja liigub aeglaselt ja kohmakalt ning ka kõige võimsamana ja ägedamana tunduvad rünnakud valmistavad pettumuse. Üldjoontes järgitakse äärmiselt kulunud stiili: on kiired nõrgemad rünnakud ja aeglasemad, ent tugevamad. Lisaks sellele on varrukast võtta veel ka erivõimed. Tagatipuks saab sooritada kaugrünnakuid, mis näiteks Raudmehe puhul päädib laserite tulistamisega, Hulk aga rebib maast kamaraid lahti ning loobib neid vastaste poole. Näiliselt on variatsiooni piisavalt, kuid vaenlaste virvarris sulanduvad kõik rusikahoobid üheks.

Missioonid (stiilis „mine sinna, anna vastastele pasunasse ja too ära see“) on geneerilised ja üsnagi vaimuvaesed. Need leiavad üldiselt aset suurematel avatud kaartidel, kus võib lisaks põhiloo edenemist mõjutavate ülesannete vahepeal otsa sattuda ka vastaste tugipunktidele või kastidele, mis sisaldavad varustust. Jah, „Marvel’s Avengers“ on seda tüüpi nähtus. Mäng kui teenus, mis järgib umbes sarnast malli nagu näiteks tulistamisulme „Destiny“. 

Kui aga viimati nimetatu on saanud kriitikat enda laisa ja klišeelise stsenaariumi eest, siis vähemalt mängitavuse poolest on tegemist esmaklassilise teosega. „Marvel’s Avengers“ valmistab pettumuse mõlemas kategoorias ning usun, et põhjus seisneb asjaolus, et seda on algusest peale üles ehitatud kui toodet, mille eesmärgiks arendajatele-väljaandjatele mitme järgmise aasta jooksul kasumit sisse tuua. Nii on aga kaduma läinud igasugune hool, armastus ja sarm.

Mäng on pungil kogemuspunktidest, kogutavast varustusest, aina suurenevatest numbritest ja abistavatest atribuutidest. Seda kõike tundub kohati liiga palju.Foto: Crystal Dynamics / Square Enix

Leidub hetki, mil mäng unustab oma „teenuse“ tunnusjooned ning funktsioneerib kui sirgjooneline üksikmängukampaania. Suur osa sellest sünnib tänu Kamala tegelaskujule, kes on võrdlemisi hästi kirjutatud ja häälnäideldud. Kahjuks on ülejäänud seltskonnas (vähemalt seninähtu põhjal) lusti vähe, suurendades veelgi seda igavuse tunnet, mida monotoonne mängitavus põhjustab. 

Lünkliku info põhjal otsustades toimub loo alguses üks suur energiaplahvatus, mille tulemusena paljud inimesed supervõimed omandavad ning miskipärast on see halb. Süü selle eest veeretatakse aga Tasujate kaela, kes viis aastat peale sündmust taaskord kokku kogunevad, et, noh, maailma päästa. 

Neid takistab aga kuri organisatsioon AIM, kelle ridadesse kuulub vähemalt kolme keskmise suurusega riigi jagu üheülbalisi sõdureid ja roboteid. Siin-seal visatakse mängijale ette ka paar bossivõitlust, ent ka põhipahade alistamise puhul taktika ei muutu. Kas ma juba mainisin, et mängitavus on seetõttu suhteliselt igav? Kordame seda väidet igaks juhuks ühe korra veel. Just nagu korduvad ka vaenlased ning madistamine.

„Marvel's Avengersil“ oleks tohutult potentsiaali toomaks meieni üks suurepärane üksikmängijale mõeldud plahvatuslik kampaania. Sihitu netimadistamisena jätab elamus pisut soovida.Foto: Crystal Dynamics / Square Enix

Tehnilist külge hinnata on osaliselt küll väär, kuna tegemist on beetatestiga. Kui aga arvestada, et teose ilmumiseni on jäänud vaid loetud nädalad, teeb murelikuks asjaolu, et näiteks Xbox One X-i (ehk hetkel võimsaima mängukonsooli) peal jäi mäng aeg-ajalt jänni. Aset leidis hüppeid kaadrisageduses, samuti võiks nina kirtsutada ka teose graafika peale, mis pole niivõrd viimistletud nagu säärase suure frantsiisiga mängu puhul loota võiks. Thori keep näikse olevat välja rebitud eelmisest konsooligeneratsioonist, Hulki hommikusest habemekirmest ei hakka ma siinkohal rääkimagi. Arendaja Crystal Dynamics on varasemalt korduvalt demonstreerinud, et on suuteline palju enamaks.

On võimalik, et täisversioonis jõuavad Tasujad lõpuks ühte punkti, kus tühipaljaste robotite peksmiseks ei kuluks liialt kaua aega. Esimesed tunnid ei suuda aga kohe kuidagi enda konkse mängijatesse kinnitada. Teose jaoks, mille eesmärgiks on sind mitu järgmist aastat enda haardes hoida, ei tähenda see just head.


„Marvel’s Avengers“ jõuab PC, PlayStation 4 ja Xbox One’i peale käesoleva aasta 4. septembril. Siis selgub, kas näiliselt üheülbalise korporatiivse pinna all peksleb pisutki soe süda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee