Varia

ARVUSTUS | „The Last of Us Part II“ suudab oma fantastilisest eelkäijast igal moel üle olla 

Sten Kohlmann, 12. juuni 2020, 10:23
„The Last of Us Part II“ pakub mängijale tohutult avastamist ning võimalust ajahamba poolt räsitud kõrghoonete vahel ratsutada.Foto: Naughty Dog / Sony
Esimene „The Last of Us“ rabas pea kõiki jalust. Teost pärjati enama kui 200 auhinnaga, mis kõik edastasid ühese sõnumi – tegemist oli silmapaistvaima videomänguga, mis 2013. aastal ilmavalgust nägi. Mullu tituleerisid Metacriticu kasutajad selle aga terve kümnendi kõige paremaks teoseks. Ei pea olema hiromant mõistmaks, et ootused järjeosa suhtes olid mäekõrgused.

„The Last of Us Part II“ on mäng, millel pole tegelikult vajadust eksisteerida. Esimene osa oli terviklik. Jah, narratiiv jättis teoreetilise võimaluse järjeosaks (mida loojad ka ilmselgelt ära kasutasid), ent ümber kingipaki tõmmatud lehv seoti tugeva sõlmega kokku. „The Last of Us“ oli üksik särav täht järgede taevalaotuses.

Ehk seetõttu lootsid paljud (mina kaasaarvatud), et see nii ka jääb. Tõestuseks, et igast edukast kunstiteosest ei pea automaatselt saama raha trükkiv frantsiis. Nüüd, kui „The Last of Us Part II“ läbi, olen õnnelik, et lugu esimese osaga ei lõppenud. 

„The Last of Us Part II“ hüppab ajas edasi-tagasi. Suurem osa mängust keskendub täiskasvanuks saanud Elliele, kel on vaja sotid selgeks rääkida WLF nime kandva rühmitusega. Vahel asetatakse mängija ka tema noorema versiooni saabastesse, et näidata, kuidas Ellie ja Joeli suhted aastate jooksul muutusid. Nagu ühele postapokalüptilisele zombiloole kombeks, keskendutakse ka siin eelkõige inimestele, inimsuhetele ning sellele, kuidas paljude (kui mitte kõigi) jaoks on vägivald see kõige õigem vastus igale probleemile.

Esimeses osas oli Ellie teismeline, kes suutis ka kõige karmimas situatsioonis positiivseks jääda. Järjeosas annab neiu järgi enda sees pulbitsevale raevule ning alati naeratust näole manada ei suudeta.Foto: Naughty Dog / Sony

Mõned kuud enne mängu ilmumist lekkisid internetti nii mõnedki videoklipid, mis paljastasid teoses aset leidvaid sündmuseid ja süžeepöördeid.  Paljud inimesed otsustasid nähtu ja kuuldu põhjal „The Last of Us Part II“ surmatunnistusele juba eos alla kirjutada. Olles isegi mõnele paljastavale infokillukesele ise peale sattunud, võin julgelt öelda, et kuuldused narratiivi surmast on olnud ennatlikud.

Mängijale pakutav stsenaarium on suurepärane. See on pingeline, täis tooreid emotsioone ja fantastilist häälnäitlemist. Mängija kistakse kohe esimestel meetritel müsteeriumisse, mis lausa kisendab vastuste järele. Neid vastuseid ma teiega ei jaga, need jäävad teile endale avastamiseks. Küll aga on teekond seda väärt.

„The Last of Us Part II“ on, nagu selle eelkäijagi, kolmanda isiku vaates seiklusmärul, mis paneb üpriski palju rõhku ka ellujäämisele. Vastasteks on kas inimesed, “nakatunud” (keda kordagi selle kurikuulsa z-sõnaga ei nimetata) või vahel ka mõlemad korraga. Järjeosa tutvustab uusi vaenlasetüüpe. Nii võibki leida nakatunute ridadest uusi mädanenud nägusid, inimeste kõrval aga tatsavad vahel ringi nende truud neljajalgsed sõbrad.

Igaüks ekraanile jõudvatest kutsudest on aga püha viha täis, teravate hammastega ning meeletult hea haistmisega. Inimeste puhul tuleb Elliel tegemist teha mitme erineva fraktsiooniga, ent lõppkokkuvõttes on kõik lihast ja luust. 

Lisaks pildil olevatele clicker'itele peab Ellie rinda pistma ka näiteks neile sarnanevate stalker'itega. Viimased aga ei jookse kohe mängijale peale, vaid hiilivad pimeduses ja ootavad parimat momenti. Nendega võitlemine on üpriski kõhe.Foto: Naughty Dog / Sony

Võitlused on alati pingelised, kuna laskemoona jagatakse mängijale näpuotsaga. See aga ärgitab rohkem maailma avastama. “Ehk on nurga taga asuvas mahajäetud poes kaks püstolikuult ja kui mul väga hea päev on, siis isegi üks vibu ning natuke materjale?” Reeglina on nurgataguste avastamine seda väärt, kuigi vahel võib see tähendada oodatust raskemate vaenlaste alistamist. 

Õnneks on Ellie arsenal üpriski mitmekesine. Neiu võib (lõpuks) korraga kaasas kanda tervet trobikonda püstoleid ja vint- ning pumppüsse, vibu, pomme, molotovi kokteile ja muud säärast. Lahingusse ei tasu tormata uisapäisa, kuna vastased on piisavalt arukad, et sulle tulevahetuse ajal selja taha hiilida ning sellega palju valu teha. Samuti tuleb arvestada numbrite mänguga. Üldiselt on Ellie kas üksi või koos kaaslasega, vaenlased liiguvad aga suuremates gruppides ringi (või täpsemalt öeldes patrullivad alasid, millle Ellie läbima peab). 

Seega on hea idee ise hiilida ning vastaseid võimalikult palju märkamatult elimineerida. Mul on hea meel tõdeda, et võrreldes esimese osaga on antud kategoorias näha paranemise märke. Tasemed on täidetud lopsaka rohuga, Ellie saab nüüd kükitamisele lisaks ka lamada ning püstolile on võimalik ise summuti ehitada, mis lisab arsenali teisegi abivahendi, millega vaikselt vaenasi nottida (varasemalt oli selleks vaid vibu ja nool).

Pildil olevasse härrasmehe peale peab korralikult laskemoona kulutama. Antud vaenlasetüübi (heavy) olemasolu säärases mängus paneb pisut kulmu kergitama. Eriti, kui arvestame siin ka asjaolu, et tegemist pole märulipolitseiniku kaitsmeid kandva isikuga, vaid täiesti tavalist riidest ürpi omava tüübiga.Foto: Naughty Dog / Sony

Lisaks saab võimaluse tekkimisel alati vastasele selja taha hiilida ning ta seejärel käte või noa abiga teise ilma saata. Mõnikord tuleb aga ette olukordi, kus edasi pääsemiseks peab kasutama köie abi. Seegi mehaanika on sarja jaoks uus.

Ettevaatlikumat strateegiat võimaldab ka tasemete avatus. Naughty Dog on „The Last of Us Part II“ puhul šnitti võtnud stuudio teisest hittmängust „Uncharted 4-st“, mis lubas mängijal aeg-ajalt lineaarsetest koridoridest väljuda ning avastada avatumaid alasid. Sama kehtib ka siin. Seattle, kus suur osa tegevusest aset leiab, pakub mängijale võimalust tänavaid enda suva järgi avastada ning selle läbi ka kõrvaliste minimissioonide peale sattuda. Nathan Drake’i eeskujul on Ellie hakanud muide ka päevikut pidama.

Kumbagi asukoha avastamine polnud minu jaoks kohustuslik. Kel pole mahti või aega rahulikumalt võtta, saab levelitest tõepoolest läbi joosta. Küll tuleb aga arvestada, et sel juhul võivad jääda leidmata ajakirjad, mis lukustavad lahti uusi arengupuid uute oskustega.

Ühesõnaga – tasemete avastamine tuleb pigem kasuks. Lisaks eelnevalt mainitud ajakirjadele leiab selle tulemusena ka relvade täiustamiseks vajaminevaid mutreid ja polte ning Ellie enda oskuste lahtilukustamiseks (mille arengupuud on osaliselt kohe saadaval, teised nõuavad ajakirju) tablette. Muuseas saab parandada Ellie kõrvakuulmist. Tänu sellele võib mängija vastaseid kasvõi läbi seinte näha. See omakorda muudab hõlpsamaks eesootavad lahingud.

Suurepärane stsenaarium tekitab tunde, justkui oleksid uued tegelased juba aegade algusest meiega koos olnud. Näiteks Dina (pildil vasakul) ja Ellie omavaheline dünaamika on vägagi nauditav.Foto: Naughty Dog / Sony

Olles praeguse konsooligeneratsiooni üks viimastest suurmängudest, pigistab „The Last of Us Part II“ PlayStation 4-st välja kõik mahlad, mis sellesse vähegi peidetud on. Mängu graafika on fantastiline, detailidesse on ohtralt panustatud. Tegelaste näod on pea fotorealistlikud, animatsioonid äärmiselt sujuvad ning kasutajaliides arusaadav ja stiilne. Viimase puhul tuleks välja tuua üks pisike „aga.“ Probeemseks osutub nimelt Ellie eluriba – eelmises osas märkis viga saamist see, et eluribalt kadus valge värv ning selle asemele ei jäänud midagi alles.

„The Last of Us Part II“ puhul saab Ellie viga, valgelt eluribalt kaob valge värv… ning asendub pisut tuhmima valgega. Naughty Dogi teos on pungil kõikvõimalikest erinevatest sätetest, et teha elu lihtsamaks vaegkuuljatele ja - nägijatele ning tõenäoliselt leidub ka minu pisikesele probleemile lihtne lahendus, ent tundub veider, et vaikimisi valik just säärane on. Miks parandada seda, mis pole katki?

Kui jutt juba puuduste peale läks, siis olen nii esimese kui teise osa puhul kokku puutunud veidra ilminguga. Jah, graafika on imekaunis ning teos jookseb suurepäraselt. Küll aga rikub elamust asjaolu, et mõlemad mängud on äärmiselt tumedad (ning siinkohal ei pea ma silmas nende kohati mustmasendavat narratiivi). Isegi, kui keerasin heleduse täiesti põhja, pidin tihti silmi kissitama ning telekale lähemale istuma, et aru saada, kus ma olen ja kuhu minema pean (ning ei, ma pole unustanud Ellie taskulampi tööle panna).

Kõikide elementide summa tulemusena esitab „The Last of Us Part II“ mängijale piisava väljakutse. Mina mängisin seda Normal raskusastmel, ehk sellel, mida mäng vaikimisi pakub. Mängu jooksul kogesin nii mõndagi külma higi laubale tekitavat momenti (korralikest ehmatustest rääkimata), seega ei taha ma ette kujutadagi, kuivõrd keeruline on materjalide ja laskemoona leidmine, vastastega kemplemine ning pimedudes kondamine kõrgematel raskusastmetel. Mängu alla matsin kümneid tunde. Arendajate endi sõnul jääb kogemus umbes 20-30 tunni kanti, sõltuvalt mängustiilist. Minu puhul saab rääkida tolle skaala kuldsest keskteest.

„The Last of Us Part II“ oleks ideaalne mäng, millel võiks PlayStation 4 päikeseloojangu poole sõita. Juulikuus ilmuval „Ghost of Tsushimal“ on nüüd tunduvalt raskem ülesanne.Foto: Naughty Dog / Sony

On huvitav, et „The Last of Us Part II“ sai sama ülesande, mis selle eelkäijagi – panna ühele PlayStationi põlvkonnale väärikas punkt. Sellega saadi suurepäraselt hakkama. Esimese osa puhul tekkis loo ja mängitavuse vahel rohkem lahkhelisid. Küll ei toetanud üks teist, seejärel vastupidi. Teisel osal seda probleemi pole. On leitud täiuslik tasakaal.

„The Last of Us“ jättis endast mängutööstusesse maha ääretult suure ja olulise jälje. Teine osa ei suuda mitte ainult sama teha, vaid latti veelgi kõrgemale tõsta.

„The Last of Us Part II“ jõuab PlayStation 4 peale 19. juunil.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee