Varia

ARVUSTUS | „Predator: Hunting Grounds“ – kui see veritseb, saab seda tappa! 

Sten Kohlmann, 4. mai 2020 15:54
Foto: IllFonic / Sony
 Mida öelda üksikisikuvaates võrgutulistamismängu „Predator: Hunting Grounds“ kohta? Üldiselt ju tegemist ülilihtsa valemiga – võta oma automaat, suuna see lähima vastase poole, vajuta päästikule ning korda mustrit. Paberil tundub kõik tuttav. Erinevus sama žanri muude esindajatega seisneb asjaolus, et kõike seda jälgib eemalt kinoajaloo tuntuim tulnuk-kütt.

„Predator: Hunting Grounds“ viskab neli tundmatut sõdurit lopsakasse džunglisse ning annab neile ülesande. Tavaliselt on selleks vastaste laagrisse minek, seal puhta vuugi tegemine ja mingit sorti infokandja kaasahaaramine. Lisaks etteantud missioonile tuleb aga kuklas hoida lisaülesannet – jääda ellu. Nimelt luurab sealsamas džunglis veel viies mängija, kes kehastunud Predatoriks.

Näiteks saab Predator end nähtamatuks muuta, mööda puude latvu ringi joosta, suuri vahemaid ühe hüppe abil läbida, õla peal asetseva plasmakahuri abil sõduritele haiget teha ja palju muud. Huvitavalt kombel pole kõik riistapuud kohe alguses saadaval ning need lukustuvad lahti kogemuspunkte kogudes. Lisaks sellele saavad mängijad lahti lukustada erinevaid (nii Predatori kui ka sõdurite) välimust muutvaid elemente.

Kahe erineva perspektiivi omavaheline tasakaal on veider. Minu mängusessioonide tulemused jagunesid kahte lehte. Kui sõdurite kampa sattus mõni mängur, kes harjunud üksiku hundina seiklema ning koostöö tema jaoks võõras, lõppesid need matšid reeglina Predatori võiduga. Samamoodi on raske võitu noppida siis, kui Predatori kehastav kasutaja on kõik küti trikid ja nipid omandanud. Kaval mängija meelitab sõdureid üksteisest eemale või elimineerib nad vaikselt ja märkamatult.

Tasapinnaliste tulevahetuste ajal ei tohi unustada, et oht luurab ka kõrgemal!Foto: IllFonic / Sony

Kaalukausi teisele poole jäid võitlused, kus kõikidel stereotüüpsetel soldatitel oli vaid üks eesmärk ning selleks oli sujuv koostöö. Me määrisime enda näod virtuaalse mudaga kokku (esimese filmi lõpust tuttavast võttest on saanud mängumehaanika), jooksime vastaste laagrisse, kostitasime neid kuulidega ning kui Predator puuokstel meid sihtima hakkas, suunasime oma püssitorud kõik tema poole. Tal polnud võimalustki.

Positiivse omadusena saab välja tuua asjaolu, et mäng võib lõppeda mitmel erineval moel. Sõdurid võivad sooritada oma missiooni ilma, et sattuks kordagi Predatoriga vastamisi. Kui Predator end näole annab, võib teenida lisapunkte, kui tema elutu surnukeha endaga kaasa võetakse (helikopterit oodates tuleb tagasi lüüa vaenlaste hordid). 

Predatori võidutingimused on lihtsad. Sõdurid tuleb elimineerida, vaheneid valimata. See tähendab, et kui tavapärane lähenemine ei toimi, on varrukas veel üks trump – enesehävitus. Saagiks langenud kütil on enne manala teed minemist võimalik aktiveerida enda turvises asuv pomm, mille plahvatus võtab endaga kaasa kõik lähedale jäävad inimesed. Kui sõdurid jäävad plahvatuse raadiusesse, on Predator (postuumne) võitja. Kui aga kasvõi ükski soldat suudab põgeneda, on võit nende. Säärane lähenemine lisab matšidesse natukenegi värskust.

Arvuti poolt juhitud vaenlased mängijatele suurt peavalu ei valmista. Oma rumaluse tõttu lausa joostakse kuulidele otsa.Foto: IllFonic / Sony

Kahjuks on värskus asi, millega mäng väga julgelt eputada ei saa. Sõdurina mängimine (nagu nüüdseks juba korduvalt öeldud) on totaalselt klišeeline ning ei paku midagi uut. Predatori rolli sisseelamine võtab aga aega. Temana saab harjutada ka võrgust väljaspool õpetavas mängulaadis ja kahjuks võib sellest saada ainus viis, kuidas temaga mängida saab. Nimelt peab võrgus Predatorina mängimiseks äärmiselt kaua ootama Minna võib lausa 20 minutit.

Ka visuaalselt jääb elamus pigem keskpäraseks. PlayStation 4 konsool (mäng on saadaval ka PC peal) on oma lõpufaasis ning reeglina tähendaks see, et arendajad on riistavaraga tuttavamast tuttavamad ja suudavad sellest maksimumi välja pigistada. „Predator: Hunting Grounds“ seda ei suuda, jättes kohati mulje, et teos tunneks ennast kodusemalt eelmise põlvkonna mängumasinatel.

„Predator: Hunting Grounds“ on mäng, millel on kindel eluiga. Tuntud filmifrantsiisi turjal ratsutamine võib küll ligi meelitada tulihingelisi fänne, ent kui esmane kiindumus kaob, kaovad ka mängijad ning tulevikus viliseb serverites tuul. Seni aga tuleb rauda taguda kuniks see kuum on, sest puudustest hoolimata pakutakse mõneks üürikeseks hetkeks täiesti arvestatavat meelelahutust. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee